Enne kui Schumifännid mingeid järeldusi tegema hakkavad, võetagu arvesse, et tegu on kõigest väljamõeldisega, ning ei näita minu tegelikku suhtumist temasse.
Istus Michael kord väsinuna nurgas ja suikus pikkamisi unne. Peale pikka ja magusmõnusat unenägu, mis oli palju ilusam kui tavaliselt, ärkas ta üles. Esialgu oli ta liiga jahmunud, et kõike korraga hoomata. Veider tundus talle see olukord ikkagi. Ümberringi oli särav ja lõputu valgus, mida ta kunagi polnud elus sees näinud. Oma tavapäraste tööriiete asemel oli tal enesel seljas millegipärast valge rüü. "Ehk olen surnud?" mõtles ta murelikult. "Kuid millesse ma ometi une pealt surra võisin?", imestas ta, "Oma teada oli tervisega ju kõik korras... veider küll." Mees püüdis oma magamisest kangeid liikmeid sirutada, ning tundis siis, et oleks nagu mingi seljakott seljas. Kuid veider oli sealjuures see, et kotirihmu ei paistnud ta õlgadel olevat. Ta püüdis kätega oma selga kompida. Tunda oli midagi sulist. "Tiivad!", sai ta edasi kombates järsku aru. Tõtt-öelda ei teadnud ta isegi, kas peaks selle üle rõõmustama või mitte. Püüdis Michael siis liigutada oma tiibu, ja kui see õnnestus, proovis teha ühe väikese tiiru õhus. Veider, kui hästi see õnnestus. Justnagu oleksid tiivad tal terve elu olnud. Ning selle lennutiiruga sai Michaelile ka selgeks, et ta tõepoolest viibib taevas, kuna igal pool hõljus sellist ebamäärast valget udu, mis meenutasid pilvi ning kaugusest paistis teisigi ingleid lendamas. Ta nägi ka väikest veesilma, mis kummalisel kombel õhus hõljus nagu lendav vaip idamaade legendides. Veelgi suurem üllatus ootas teda alles ees - nägu, mis veepeeglist vastu vaatas, polnud tema enese oma! Ta ei tahtnud seda esiti uskuda, arvates selle peegli süüks. Aga ka ülejäänud veepeeglid näitasid talle seda võõrast pilti. Ja kui ta seda kauem vaatas, näis talle, et uus nägu on palju ilusam ja suursugusem kui eelmine. "Millegipärast tundub mulle, et olen toda nägu kuskil varem näinud." Mees vaikis hetkeks. Ta mõtles oma nimele, mõte kandus ka tiibadele, ning kõik oli järsku selge.
Ta oli Peaingel Miikaeli kehas ning ingel ise oli tema enda keha oma valdusse võtnud, selles polnud kahtlust. Mispärast vahetus oli toimunud, ei osanud ta seletust leida. "Tarvis minna vaatama, kuidas minu õigel kehal läheb", ning Michael lendas alla maa peale. Ta lendas sellise kiirusega, mis oleks kadestama pannud ka pistriku. Kuid hoolimata sellest, et ta tundis nagu oleks ta terve elu lennanud, ei osanud ta sellegipoolest õigesti kiirust ja kaugust maapinnast hinnata, samuti ei suutnud ta vajalikul määral pidurdada, ning sööstis täiel kiirusel vastu maapinda. inimesed, hämmastunud ebatavalisest juhtumist, jooksid õnnetuspaigale kokku. kohe saabusid kohale ka kiirabi ja politsei, kuid Michaeli jaoks oli kõik hilja. Järgmisel päeval võis ajalehtedes lugeda pealkirju nagu "Tundmatu tiibadega mees kukkus taevast alla", või "Ingel langes taevast". Kuid need pealkirjad polnud esikülgedel mitte peauudiseks, nagu arvata võiks.
Peauudiseks oli aga see, et Michael Schumacher, 6-kordne F1-maailmamameister, leiti salapärastel asjaoludel oma kodugaraažist surnuna...
